''Kodu'' Viis: Kait Tamra, sõnad: Hando Runnel

Saturday, March 3, 2012

Kamara Külaseltsi lahtised talispordis

Täna käisime Kamara külaseltsil külas. Talispordipäeval. Mis oli väheke nagu tagantjärele-vastlapäev või nii.
Juba hommik algas ilusti ja paljutõotavalt - vaatamata tuulele oli soe, päike paistis eredalt, aga sula siiski polnud. Selline mõnus kevadepoolne talveilm, talviseks spordipäevaks paremat ei oskakski tahta :)
Et päikeseprillid jäid koju ja mu rõõmsalt lühinägelikud silmad jooksid sirinal vett, siis pildistamisega läks seekord küll väheke ''kauda''. Tulistasin apsaluuteliselt ja täiesti huupi. Palun vabandust.

Niisiis.
Ajasime end Heikiga kell 11.30 õue. Mitte kedagi polnud, kuigi koguneda oli lubatud meie maja juures.. Nonoh, mõtlesime, jääbki ära või? Siis nägime, et bussipeatuse juurest nihkub arglikult lähemale Raja. Täies lahingvalmiduses ja sellise ebaleva olemisega.. Tema pelgas ka, et kedagi veel pole, no kas tõesti ei mindagi!? Helistasin Reedale - ikka minnakse! Nemad poistega ka hakkasid just tulema.
Kuni Heiki kõiki füüsikaseadusi trotsides (või vähemalt neid, mis puudutavad hõõrdejõudu, hõõrdetegurit ja rõhumisjõudu) autot õuelt tee peale üritas saada, tõin mina külamajast täpselt nendesamade teguritega võideldes lumepallimänguks vajaliku kehakultuurilise atribuutika punase lössis hüppepalli näol. Need ülesanded sooritatud ja teised kohale jõudnud, lappasime end seitsmekesi autosse ja sõit läkski lahti!
Kamarale jõudes tervitas meid täpselt samasugune soe päike kui kodus. Koos imeliselt kontrastsete valgete pilvedega sini-sinises taevas. Ning külaseltsi inimesed, keda oli umbes kaks ja pool korda rohkem kui meid, seisid ja ootasid juba Kamara külaseltsi pesapaiga, endise lasteaiamaja ees.
Külaseltsi juhatuse liige Urmas tegi meile enne võistluste algust majas kiire ringkäigu. Meie majaga võrraldes - ja see pole ka ometi mingi könn või mannetu osmik - on nende pesa ikka suur küll! Ja kuigi kõik ruumid kasutuses pole, võib ikka päris raske töö olla sellist hiiglast (korras) pidada..
Kamara külaseltsi  tegemisest saab lühidalt lähemalt lugeda näiteks SIIT!

Esimeseks võistlusalaks valiti lumepallimäng, mis käib samamoodi kui jalgpallgi. Põhimõtteliselt. On kaks meeskonda, kaks väljakupoolt, kaks väravat, üks pall. Vahepeal ehitatakse külakuhja.. Jamh, ja täpselt nii palju ühist jalgpalliga ongi.
Erinevused seisnevad väljaku materjalis - sileda kõva muru asemel kõva kooriku all pehme põlvedeni lumi,
palli materjalis ja gabariitides - naha asemel lateks, mõõdud kordi suuremad kui jalgpallil
ja reeglites - palli tohib puudutada ja lüüa millise kehaosaga iganes, välja arvatud.. JALAD!
Võistkonnad olid viieliikmelised ja kuna meie omas oli neli meest kui metsapulli pluss kesktormaja võimekusega Raja vastasvõistkonna kahe mehe ja mõne naise ning lapse vastu, siis tulemus oli ettearvatav. Penuja võitis Kamara-Räägu ülekaalukalt 3:0/3:1.






















Teine ala, vildiheide.
Tehnika: Seljaga raja poole, jalad harki, vilt tuleb lendu saata jalge vahelt.
Arvestades meeste ja naiste füüsilistest eripäradest (näiteks jalgade pikkus) tulenevat ebavõrdsust, korraldati võistlus eraldi arvestuses.

Meeste hulgas võidutses ülekaalukalt meie Jaanis oma 24 ühiku pikkuse vildilennuteega.
(Ma ausalt ka ei tea, mõõdeti seda meetrites või sammudes)


Järgnes meie Maksim 20 meetri/sammuga


Kolmas oli jällegi päris meie oma Tanel tulemusega 17 meetrit/sammu


Neljandale kohale heitis end  Räägu küla Jaanus 15,5 pikkusühikuga


Viies oli jällegi meie mees. Heiki, kes püstitas küll kõigi aegade kõrgusheiterekordi (tõsi, mitteametliku siiski), ent kauguses jäi oma 14 sammu/meetriga teistest...veidi..maha



Naiste arvestuses võidutsesid puhtalt Kamara atleedid - Ingrid,  Elsa ja Merike vastavalt 10,5, 10 ja 8,5 meetri/sammuga. Järgnesid Sirje Kamaralt ja Raja Penujalt - mõlemad 7 m/s, Erna Kamaralt 6,5 ja Reet Penujalt 6 sammu/meetriga.








Kolmandaks võistlusalaks sai suusatamine. Täpsemalt vabatehnikas segateatevõistlus kolmeliikmelistes võistkondades. Keppidega polnud küll suuremat laristada, seevastu suusad olid igati ausad. Selliseid pole isegi Kümmelil ega Sellisel, Colognast või Hattestadist rääkimata - vana võimas 120 cm pikkune Visu Start, kunagise lasteaia pärandus. Libises kui loom ja pidamisega oli ka hästi. Selles mõttes, et pidamist polnudki.
Esimeses vahetuses läksid rajale I võistkonnas Jaanis ja II võistkonnas Jaanus. Juba üsna distantsi alguses tegi Jaanis mängu ilu mõttes paar graatsilist piruetti ja siluetti ning juhtima läks Jaanus. Pikalt. No ikka kohe väga pikalt. Nii pikalt, et kuni Jaanis oma ristis suuskadega vahetuspunkti jõudis, oli II võistkonna teine vahetus Raja juba rajal.










Kähku tõsteti meie väsinud või(s)tleja suusakestest välja ja startis teine sõitja Reet. Tema tegi I võistkonna kaotatud aja peaaegu tagasi, sest Raja suuskadel oli miskine jama piduritega. Olid stardis peale jäänud või midagi.. Suusavahetusse jõudis Raja siiski jälle natukene varem.







Kolmandas vahetuses sõitsid I võistkonnas Heiki ja II võistkonnas Tanel. Tanel sai vähe varem lippama, aga kuna Heikil oli tugev boksimeeskond Reeda ja Maksimi näol, lisaks kasutusel vana hea korduvalt järeleproovitud tehnika ''jalgu-ei-tohi-maast-üles-tõsta-ja-keel-peab-suunurgast-välja-rippuma'', siis polnud II võistkonnal lootustki! Hakkas see edumaa peaaegu kohe kiirelt kahanema.. Ja kui Tanel otsustas, et prooviks vahelduseks kahesillavedu kah, mööduski Heiki, kellele Maks kõrval head tempot tegi, temast tuulekiirusel ning finišeeris vuntside lehvides võidukalt, tuues I võistkonna ajaga 1.39 teatesõidu võitjaks.










Kaelamurdvate trikkide ja võimsate piruettide saatel ning vapralt üliohtlikke kehalisi vigastusi trotsides sõitis lõpuks üle finišijoone ka Tanel, kes II võistkonna ja terve võistluse ankrumehena sõitis aja kinni 1.48 juures. Koduküla meditsiinipataljon vaatas Taneli vigastused sealsamas finišis kiirelt üle ja otsustas ühehäälselt, et kuigi kriimustus ühel näpul on peaaegu poolteist õõvastavat sentimeetrit pikk ja palja silmaga peaaegu et nähtav, ei hakata kiirabi siiski kutsuma. Mehed ei nuta!

Päeva viimaseks vabaõhuliseks aktiviteediks sai lumeskulptuuride valmistamine. Hindamine käis kahes arvestuses - võistkondlikus ja individuaalses ning taieste loomiseks anti aega 30 minutit.






















Žürii minu ja Urmase lugupeetud isikutes käis ringi, vaatas ja arutas ning üksmeelse otsusega anti võistkondlikus välja kaks esimest kohta, kuna kamaralaste Kilpkonn Kreekamaalt ja penujalaste Liumägi olid igati võrdsed konkurendid. Nimelt, järgides erapooletuse printsiipi, meeldis mulle kui penujalasele kangesti Kamara võistkonna looming, samas Urmas kui kamaralane oli igati Penuja taiese poolt. 1:1 ja kena keik.
Individuaalses võistluses andsime oma hääle ja kummarduse Jaanuse tööle pealkirjaga ''See on sulle selle eest!'', mis kujutas endast valgesse lumepuuri müüritud sinist palli. Sedasama sinist palli, mis Kamara võistkonnale lumepallivõistluses kaotuse tõi.
Tugevad tööd olid ka Marje Draakon ja Reeda Jänes, skulptuuride alleest rääkimata.

Et päevale korralik punkt panna, kutsuti meid järgmisena lahkesti tuppa, kus külaseltsi virgad naised ja kokk Irina olid katnud pika laua ning keetnud imemaitsva hernesupi. Lisaks rõõmustasid näljaseid rihmavahesid soe karusmarjamahla jook ja kibuvitsatee, mõnusad soolaoad ning külakostiks viidud küpsised.
Et supp tegi pliidil potis veel oma viimaseid mulisemisi, mängiti aja täiteks ja väsinud lihaste lõõgastuseks paar vahvat ringmängu või käidi ammulisui ringi ning imetleti Pallases õppinud Irina imelisi õlimaale-maastikuid. Mida ta kodus ''lihtsalt teeb'', nagu ta ise ütles :)












Kui kõigil kõhud täis ja meel hea või veel parem, autasustati võitjaid. Enne kojusõitu tegime veel paar kiiret pinksimängu..



..õpetasime Raja piljardit mängima..





..ja ehitasime kiirelt mõned majad.


     Aitäh, Kamara Külaselts! Te olete toredad ja meil oli tore!







/Postitas Ly/

No comments:

Post a Comment