Täna kella üheks kogunesime, rehad ja labidad kaasas, vana poemaja juurde ja alustuseks riisusime kokku põhjanaaber Vesale kuuluval krundil kevadtuules kaunisti lehvivad mullused vahtralehed. Nagu see mitu aastat varemgi kevadeti sündinud on. Järgmisena tegime korda küla ainsat suurt, 12 korteriga maja ümbritseva muruplatsi teepoolse otsa - talvine lumekoristus oli sinna maast lahtikistud mättaid ja vagusid jätnud, kaselehti leidus ka. Kõik see kokkuriisutud rõõm leidis Aivo, Heiki ja Georgi labidate peal tee autokasti ja vuras hiljem kompostihunnikusse.
Riisutud ja ilusaks said küla piiripoolse otsa teeääred, bussipeatuse esine - keegi põrsas külvab sinna järjekindlalt suitsukonisid, kuigi prügikast sealsamas kõrval - ja külamaja puukuuri esine. Vana, seest tühja kännu sisse istutasid Reet ja Heiki kirinõgest ja veel mingit pooleldi igihaljast pinnakattetaime.
Poisid aga tegid korda külamaja õuevalgustid ja nokitsesid siit-sealt muud vajalikku.
Jaanis ja Heiki korraldasid puukuuri seina ääres täiesti omad eraviisilised mõttetalgud ja arutasid, kust otsast alustada selleaastast kirikuümbruse korrastamist. Võsa lõikamine ennekõike. See on Penuja Kõikide Pühakute kiriku juures kõige pisem probleem ja saame asja õnneks omade jõududega tehtud. Hoopis suurem mure on, kust leida raha kiriku taastamiseks ehk vähemalt müüride konserveerimiseks, et need edasi ei laguneks. Looduse hävitustöö toimub seal silmnähtava kiirusega - näiteks viimase tugevama tuulega kadus kiriku altariosa tornikiivrilt järjekordne plekitahvel. Kiriku eeskojal ja keskosas puudub katus sootuks ning tuuled, vihmad ja talvised külmad kergitavad kivisid ja veeretavad neid müüridelt alla. Projekte on kirjutatud, toetusi taotletud, kõik siiani eitava vastuse saanud. Ühe lihtsa külakiriku maa pealt kadumine ei huvita suuri ja tähtsaid rahadeliigutajaid.
(Panen väikese tutvustuse ja täna tehtud pildid siiasamasse eraldi postitusse üles, näha kõigile huvilistele)
Pärast talguid, kui istusime ja sõime külamajas Feliksi ja Rita keedetud talgusuppi, helistas ... hirmus piinlik, aga leviaugus läks mul inimese nimi ja ülejäänud tutvustus kõige kaduva teed ... ühesõnaga, helistati Teeme Ära meeskonnast, kui ma ei eksi, siis Tartu piirkonnast ja uuriti, kuidas meil läheb, millega oleme juba hakkama saanud ning tervitati talgulisi.
Talgulised tervitasid vastu ja tänavad nüüd veelkord meelespidamise eest! ;)
*Ja Eesti Rahvaluule Arhiiv jagas oma FB seinal päevaga peaaegu et sobivat vanasõna: ''Tee tööd kätega, aga mitte kinnastega.'' /Laiuse, 1937/ *
PILDINURGAS TÄNA:
Oleks igal külal päris oma kodustatud ''majaomanikust'' Vesa, ei siis lõpeks töö. Töö on hea. Töö tegi ahvist inimese.
Ehk teeb meist kah.
''Parem ekskavaator selja taga kui kopp ees.''
/Valik vanasõnu: Penuja, 2012/
Universaalne mees. Kahe labida ja ühe rehaga.
Meie Dzoodz.
Sirelid ja valge kibuvits on juba kaunisti lehtes. Aga lehtede tagant peaaegu ei paistagi, et seisab seal majaseina ääres üks armas pisike poiss, käes lauajupp, ja passitab seda hoolega seina. Siia-sinna. Kuskile ei paista sobivat..
Linnapoiss, nädalavahetuseks vanematega maale tulnud.
Maal on ilus.
Riisumisalane löökrühm on jõudnud küla keskele bussijaama manu.
Teame küll, et õige oleks öelda ''bussipeatus'', aga jaam on nõnna hea kodune nimi. Või lihtsalt bussikas.
Kah kena lausuda.
Känd sai lilli täis.
Kaks meest. Ühed mõttetalgud.
Millal võsa hakkame lõikama?
Vahtrad õitsevad. Varsti saad pika nina.
/Postitas Ly/
No comments:
Post a Comment